Tiit Merenäki ettekanne Eesti II Elujõu Kongressil Tartu Maarja Kirikus 29.06.2024
1937. aasta “Väike entsüklopeedia” annab märksõnale “kultuur” järgmise selgituse:
Esialgselt põlluharimine; laiemas mõttes: orgaanilise looduse esemete vääristamine, neis peituvate võimaluste arendamine; üldmõttes: inimesevaimu arendamine, ka inimesevaimu kõrgemate saavutuste kogusumma.
Kuna kultuuri on juhtinud eelkõige inimesevaimu (!) filosoofilised otsingud, siis tuletaksin meelde meie kõrvaletõrjutud ajalooprofessori Mart Kivimäe väga huvitava mõtte (filosoofilise probleemi), mille ta esitas kohe pärast nn Eesti taasiseseisvumist:
Eesmärgi ja vahendite küsimus – kui jälle kord (minu allakriipsutus – T. M.) ehitatakse uut ühiskonnakorda, on ju lõpuks küsimus sellest, millist hinda nõudis minevik, millist võlga maksab olevik ja millist vaeva väärib tulevik. Ning mitte üksnes millist ja millelt, vaid ka eeskätt: kellelt (Sirp 06. 09. 1991).
Siin tulebki meil endile aru anda, et selle kõige eest on (nii füüsiliselt kui ka vaimselt) väga kõrget, lausa eksistentsiaalset hinda maksnud põlisrahvas – eestlased. Kuid meie rahvusena püsimajäämise on senini otsustanud eelkõige Eesti kultuuri käekäik. Ehk nagu sõnastas juba rohkem kui poole sajandi eest rahvaluuleteadlane Oskar Loorits:
Meie kultuurijanu ammutab võõrsilt puha võimaliku, seedib selle läbi ja omapärastab nii produktiivselt, et tänu OMAKULTUURI tugevusele suudame kanda ära poliitilisi kaotusi ja püsime ikkagi sisemiselt võitmatud.
Loorits oli optimist. Järgnevalt püüaksime vaadelda, kas eelmisel aastal avanenud iibekatastroofi (seninägematu sündimuse langus) taustal on optimismiks enam alust. Ja miks me ikkagi oleme sellisesse olukorda sattunud? Alustuseks loeme mõne katkendi Tartu Postimehes (29. dets. 2023) avaldatud intervjuust
Jüri Adamsiga:
Küsimus: Mis on meie hädad?
Üle kolmekümne aasta on mööda läinud ja kui küsime, kas sõjaeelne (esimene) Eesti tuli tagasi, siis peame ütlema, et valdavalt ei. Paljuski on uues vormis taastunud Eesti NSV ja kompartei võimumehhanism. Nii et pigem võiks öelda, et ENSV tuli tagasi.
Küsimus: Kas olete pettunud, et Eesti NSV on tagasi?
Eks ikka, muidugi olnuks meeldivam, kui meie ajalugu ei oleks seda jõnksu teinud./---/ See tähendab, et vastavat tööd ja võitlust tuleb jätkata. See on osutunud raskemaks, keerulisemaks ja pikemaajaliseks, kui omal ajal oskasime ette kujutada.
Nõukogude Liidu valitsemissüsteemi poliitiline pool koosnes kahest osast. Üks oli kompartei juhtkond, partei eliidi liikmed, kes pidasid omavahel võimuvõitlust. Nende käsutäitjad olid alluvad riigi ja omavalitsuste ametnikud, kes oma ametikoha kõrgusest sõltuvalt pidid olema kompartei liikmed. Need kaks võimukihti olid eraldiseisvad, kuid moodustasid koostööd tegeva bloki. Niisugused blokid on nüüd taastunud. Taastajad on olnud Keskerakond ja Reformierakond, mille juured on Eesti NSV kommunistlikus parteis.
Mulle tundub, et Eesti praegune iseseisvuse kõige suurem läbikukkumine seisneb selles, et lääne tüüpi demokraatia püsimiseks ei ole vaja mitte ainult (kaaperdatud – T. M.) valimisi ja parlamentarismi, vaid on vaja veel üht asja – kohalike ametnike sõltumatust. Aga just seda meil pole. Ametnikud on sisuliselt parteistatud, isegi kui nad ametlikult pole erakonna liikmed. /---/ Kujunes sümbioos: meie säilitame teie töökohad ja anname lisaks võimaluse teha poliitilist
karjääri ning teie omakorda organiseerite töö nii, et meie valimistel võidame. See on Eesti poliitika praegune põhiline tehnika.
Niisiis, meie sisuliselt kommunistlikku eliiti huvitab koos korruptiivse rikastumisega (nagu kommunistlikus eilseski) vaid VÕIM ja VALITSEMINE. Valitsemine iga hinna eest, rahva soovidele ja ootustele sülitades. See kõik on rüütatud pidulik-pimestavasse sini-must-valgesse toogasse, millega kaasneb nüüd veel nomenklatuurse vikerkaarelipu lehvitamine…
Teeksin siia ühe olukorda iseloomustava kõrvalepõike. Nimelt käisin 21. mail Tartu kirjandusmajas kirjanduslikul teisipäeval, kus mälestati luuletajat Lembit Kurvitsat, kelle sünnist möödus 15. mail 70 aastat. Sõnavõttude sekka poetasin ka oma arvamuse, et ühes oma 1993. aastal ilmunud (prohvetlikule sõnumile pretendeeriva) luuletusega ta paraku sattus siiski eksiteele. Lugesin selle kohalviibijatele ka ette.
Kuid tuleb aeg kus minu rahva pale
sest roosast mürglist uhkelt ära pöördub.
See aeg on lähedal, see pole vale –
ei armastust saa teeselda –
ta on või teda pole.
Lõpetuseks lisasin veel kaks selgitavat lauset: Kahjuks Kurvits eksis rängalt – me ei pöördunud sellest r o o s a s t m ü r g l i s t ära. See kestab ju edasi – tänaseni. Milliste üllatunud ja kohkunud nägudega see sõnum vastu võeti! See oli lausa kirjeldamatu elamus …
Üks NSVL lõpuperioodi võtmemärksõna oli VÄSIMUS. See oli vaimne ja füüsiline väsimus meid ümbritsenud lõpmatuna näivast Valest. Valetamine väsitab. Midagi sarnast on selgelt äratuntav ka tänases Eestis. Eriti ilmekalt avaldub see paljuräägitud kodanikeühiskonna tekkeks hädavajalike rahvaliikumiste ja -ühenduste väsimises ning kadumises. Ja veel – riigikogulane Juku-Kalle Raid on öelnud Postimehes (29. 09. 2005) nii:
Tõsiseks ohusignaaliks on üldiselt maad võtnud tavakodaniku hirm suud paotada. Kommunistliku režiimi ajal valitseti hirmu abil. Seesama hirm on vaikselt tagasi imbunud Eesti ühiskonda. Hirm anda intervjuud, hirm teatada oma silmaga nähtud kuriteost, hirm kritiseerida ülemust, vallavanemat, hirm kuuluda juhatajast või vallavanemast erinevalt mõnda teise erakonda. Nagu kommunistliku režiimi ajal uuritakse meil kõigepealt seda, kust lekkis ja kes lekitas, aga mitte seda, kes on süüdi. (Nõukogude kord oli verbaalne, sõna oli väga tähtis – selle põhjal otsustati inimese üle. Sõnu jälgiti kõikjal ja alati! – T. M.).
Ekskommunistide füüsiline vägivald on asendunud majanduskuritegevuse, korruptsiooni ja alatute valedega.
Väsimusest hoolimata püüaksime siiski arutleda kultuuri jätkusuutlikkuse hetkeolukorda, mille eelduseks on rahvuse kestmajäämine. Kirjanik Lauri Sommer on öelnud, et
rahvas algab perekonnast ja psühhokliima hämardumine mõjub mõlemale haavavalt. Võib-olla on suuremate ees lömitamine üks selle tulemusi. Selle protsessi tulemuste seas on ka see, et paljud eesti naised ei usu enam eesti mehi ja rändavad kergema ja rõõmsama otsingul siit minema. Laste saamine on mõnedele tülikas kohustus, mida püütakse bioloogilise kella viimase sobiva tunnini edasi lükata või üldse vältida. Osa eesti mehi on muidugi täpselt samasugused ilmahulgused. Meestel on lahkumiseks omad põhjused, kuid naistest algab elu.
Pärismaisuse asemel tekib turistlik elutunnetus ja maapiirkondade “agro” põlastamine. Kuigi maal elamine võib mõmmikute põlvkonna käes kujuneda üheks hipsterluse eriliselt rafineeritud vormiks. Väljaränne suureneb, iga aasta lahkub siit suure alevi või väikese linna jagu inimesi. Osa neist muidugi pendeldavad.
Siinkohal tuleb meelde tuletada üks reformierakonna poolt sooritatud demograafiline kuritegu. Nimelt jättis peaminister Andrus Ansip 2008 aasta majanduskriisis meie ettevõtted täielikult Rootsi pankade meelevalda, mis tõi kaasa katastroofilise pankrotilaine koos pankade röövelliku rikastumisega. Selle tulemusena lahkus Eestist ca 100 000 eestlast (enamasti Soome), sh ca 30 000 noort naist! Ja nende lapsed jäid siin sündimata … Ning olgu mainitud ka nende kõige uuem, hoolikalt mahavaikitud ja avalikkuse ees varjatud kuritegu. Kui 2022. aasta veebruaris algas Venemaa röövkallaletung Ukrainale, saabus siia kuu aja jooksul ca 20 000 Ukraina sõjapõgenikku. Kuid samal ajal tuli siia Venemaa avarustest ka üle 35 000 venelase, kes kasutasid jultunult ära enne sõja algust vormistatud elamislube, mille kohaselt oli ca 155 000 Vene Föderatsiooni kodanikul Eestis viibimise õigus! Loomulikult on nad tänaseks kõik oma õiguse realiseerinud ning ennast edukalt Eestis sisse seadnud. Ja meie imestame, et Tallinnas ei saa eestlane enam eesti keeles hakkama … (Õhtuleht 25. 03. 2022).
Reformarid ei julenud isegi piiksatada, sest vastasel korral oleks vene luure (FSB) võinud näiteks avalikustada VEB-fondi rahade varguse tagamaad (või veel hullem – pankade rahapesude saladused!), mis oleks siin põhjustanud poliitilise maavärina…
Mida Lauri Sommer veel ütles?
Loojangulises olukorras, kus käib loodusvarade süsteemne raiskamine ning maapiirkondade elatustase langeb, on väga kena turunišš ka pateetilisel rahvuslikkusel, linlikul looduse ülistamisel ja donkihhotlikul võitlusel protsessidega, mida võitlejail pole mingit võimalust peatada. Vaidlused ja vandenõuteooriad lõhestavad rahvast, nostalgiatoodete menu näitab elanikonna vananemist ja paigalseisu, noori ümbritseb nutitelefonide poolt vahendatud reaalsus. Inimsuhted formaliseeruvad, levib sisepagulus, traditsiooniline peremudel on mitmeti löögi alla seatud. Paljugi kultuuris käibivast devalveerub. Kultuuris valitseb ületootmine ja see on tinginud lakkamatu tootepromo. Paljudel otsustajatel pole enam toimuvast ülevaadet ega sügavamat kompetentsi. Nad ei vaevugi mujale vaatama vaid kiidavad seda, mida sõbrad on viimati teinud. Alliksaare klassikaline sentents “Vaata, kui paljud peavad paska pasteediks!” on praktikas saanud laienduse – “Pasteet olgu kõik see, mida pasteedina turundatakse.”
Luuletaja ja publitsist Kivisildnik rääkis mulle, et kultuuris on ilmselge heteroseksualismi, traditsioonilise perekonna ja sünnitamise demoniseerimise probleem: tulemiks homoseksualism, sõda, feminism, abordid, transseksualism ja kliima pärispatt. Kultuur klassikalises mõttes (kirjandus, kunst, teater jne.) on marginaalse tähtsusega. Laostav mõju on meelelahutusel, propagandistlikul peavoolumeedial ja tsensuuril. Loomulikult vähendab kultuuri mõju seegi, et selle asemel panustatakse üldjuhul stalinismi-laadset propagandat. Sümboolne on küüditaja Smuuli büst Kirjanike maja seinal.
Üks anonüümseks jääda soovinud ajakirjanik leiab, et harituse taandumine on järjest kiirenev, mis on tingitud eelkõige nutistumisest, mille tulemusel lapsed loevad järjest vähem. Seetõttu nad teavad järjest vähem ja on eluvõõramad. Varem turtsusime vene keele ja kultuuri peale, kuid praegune inglise keele ja kultuuri vohamine on veel ohtlikum. Kõige eelneva tulemusena on meie kirjandus muutunud probleemseks – märksõnaks on “lipa-lopa pealiskaudsus”!
Kunagine Järvamaa metsaülem Heiki Rips arvab, et soositakse vaid LGBT+ ja hip-hopi massikultuuri – nt Eurovisioon on kujunenud LGBT+ kogukonna kokkutulekuks. Me oleme siin saanud mingiks Ida-Euroopa harulduseks, keda tuleb vaatama tulla (vt “Savusanna sõsarad” ja VIASAT HISTORYs Bettany Hughesi “Aarete planeet: Eesti”). Kuna Tammsaare on “aut”, sest ta käsitles “Tõde ja õiguses” naist kui sünnitusmasinat, siis pole midagi imekspandavat kui Eesti eskorttüdrukutest on Dubais saanud “väga kuum kaup” …
Probleemseks on osutunud ka meie ajakirjandus, kuna Juhan Peeglilt teatepulga üle võtnud kommunist Marju Lauristin juurutas 1980. aastatel uue, lääne Frankfurti koolkonna uusmarksismil (Habermas, Adorno ja Horkheimer) põhineva ajakirjandusõppe. Selle tulemusel on Eestis välja kujunenud nn liberaalsele baaskonsensusele tuginev korporatiivne meedia, mis nt annab pidevalt hoogu sisepoliitilisele vastandumisele, lõhkudes sellega rahvuslikku sidusust ja identiteeti. Ka TÜ ajakirjandusõppejõud Tiit Hennoste on sunnitud tõdema, et praegu on lehtedest kadunud nii elav keel kui ka suur osa kultuuri. Selle asemel on meelelahutust lõputult. Ma pole kindel, kas Eesti riik ikka tahab olla eesti kultuuri hoidja. (Eesti Päevaleht 27. 03.2024)
Kuna meie silme ees terendab juba lähitulevikus eestlaste arvu langemine alla oma püsimajäämise taseme (Rein Taagepera poolt teaduslikult määratletud 750 000), siis tuleb teha mõningaid järeldusi. Kõigepealt kordame üle LHV majandusanalüütiku Heido Vitsuri analüüsi (PM 23. 04. 2024):
Kui me jätkame samas vaimus, siis sajandi keskel sünnib aastas tõenäoliselt vähem kui viis tuhat eestlast ja sajandi viimase veeandi alguses (s.o kuuekümne aasta pärast), siis kui tänavu esimesse klassi läinud kümme tuhat eestlast on jõudnud pensioniikka, alla kolme tuhande. Selline sündimus tähendab ka seda, et sajandi lõpul moodustavad eestlased siin kuni 65 aasta vanuses elavatest inimestest mitte enam kui 30 protsenti. Ja siis ei ole Eesti enam eestlaste maa
selle sõna otseses tähenduses.
Olgu siinkohal tähendatud, et nii meie ajakirjandus, poliitikud (v.a EKRE) kui ka Brüssel välistavad arutlusi põlisrahva(ste) probleemidest ja õigustest, mistõttu eelnenud katkend Vitsuri sõnavõtust on lausa Eesti ajakirjandusvabaduse ime…
Mida lisab veel Lauri Sommer?
Mõelgem ekstrapoleerivalt sedagi, milline võiks olla viimane eestlane ja millist maad ta mäletama jääb. Viimane eestlane – mis oleks meil talle lohutuseks öelda? Kas meie käsutuses on praegu veel liigutusi, mis tema tulekut mõnisada aastat edasi lükkaks?
Kas on veel võimalusi? Millist mõtet ja tulevikku tuleks otsida? Oxfordi lõpetanud antropoloogiadoktor Aet Annist on avaldanud alljärgnevaid tähelepanekuid (EE 27. 10. 2005):
- Esimest korda pika ajaloo vältel saame Eestis rääkida suurest lõhest vaeste ja rikaste vahel.
- Paljudele ettevõtetele on edu valem leida juhitavad, kel kabjad all ja kes lasevad end vabatahtlikult ära rautada, et enam pasteldega muret ei oleks.
- Eesti oma austatud eliit on läbi aegade olnud haritlaskond. Ülejäänud eliidi esindajad on olnud kollaborandid – kupjad, kiltrid, aidamehed, parteilased…
- Mõttetu on rääkida väikesest iibest, kui me ei suuda hoolitseda isegi sündinud inimeste eest. Et ka need, kes kasvanud ja koolis käinud, ei pudeneks ühiskonna põhjakihti.
Loobumise kujunevast käegalöömise mentaliteedist saame teha siiski vaid meie ise. Pere Sihtkapitali juhatuse liige ja lasterikka pere isa Hillar Petersen ütles Postimehes (16. 01. 2024) nii: “Kui kriitiline mass inimesi lahendusi soovima hakkab, tekib ühine eesmärk. Eesmärk rahvana tugev püsida.”
Kas Eesti elujõu II kongress suudab koondada seda kriitilist massi!?
Põhjanaabrite etnograafiaprofessor Matti Sarmela kirjutas Soome Kirjanduse Seltsi ajakirjas Hiidenkivi (1. 2000) soomlaste, eestlaste ja teiste soome-ugrilaste kohta nii:
Me kuulume Euroopa algasukate hulka, kes elasid siin mandril juba jääajal. Me oleme põhjala metsade ja soode ökoajalugu, mereranniku, jõeäärsete ja järvede rahvas, kontinendi kõige vanem kultuur. Soome-ugri rahvaste minevikus on säilinud algupärane eurooplus.
Lõpetuseks loen teile oma kuu aega tagasi sündinud luuletuse.
me oleme põlisrahvas ja hoiame kõik meeles
meil on kestmise kohus et tahame mõelda
oma esiisade ees rääkida ja laulda
kes siin aastatuhandeid edasi eesti keeles
elasid ja võitlesid
põliskodude-põldude
püsimajäämise eest
- Kommenteerimiseks Logi sisse