Eesti II Elujõu Kongress: Randar Tasmuth - Usk kui elujõu allikas eile, täna ja homme

Randar Tasmuthi ettekanne Eesti II Elujõu Kongressil Tartu Maarja kirikus 29.06.2024.

Lugupeetud lugeja, Eesti rahva tulevikule mõtleja ja tulevikku panustaja!

Täna me elame mineviku toel.

Usuline alus, veendumused ja neile vastav eluviis aitasid meil saada rahvaks ja vaadata tulevikku. See kõik oli eile, millele tugineb suur osa meie tänase elu hüvedest ja positiivsusest. Järjest vähenev sündimus viimastel aastatel ei lase mööda vaadata küsimusest, mis on selle põhjused ja missugused on võimalikud mehhanismid uue tõusu poole liikumiseks.
Usk on eri vormides omane kõikidele rahvastele nende ajaloolisest algusest peale ning sellel on ka tänapäeval jõudu ja energiat andev tähendus. Sündimus on rahva elujõu tähtsaim koondnäitaja, kuna hõlmab korraga paljusid tegureid, mis ka tänasel elujõu kongressil teemadena esil on. Näiteks taastas Põhjasõja järgne sündimuse järsk tõus 18. sajandil rahvaarvu säilivuse nivooni ning rajas võimaluse 19. sajandil tärganud perspektiivi nägemisele ning ärkamisajale. Jõuline näide minevikust on Eesti tänase konteksti jaoks erakordselt oluline.
Maarahva kujunemisel Eesti rahvaks oli kaalukas roll pühendunud inimestel – J.V. Jannsenil, L. Koidulal, J. Hurdal, A. Willigerodel ja teistel, kes selle aja vaimule vastavalt olid loomupäraselt uskuvad kristlikud haritlased. Nende sõnad ja teod olid usutavad ning niisugustena oli neil mõju rahvahulkadele. Oluline on ühiskultuuri pale ning tollel ajal kujundas Eesti ühiskultuuri usk, mis toitis Eesti rahva moraali, toetas töökust ja rajas eeldused elujõu kasvule. Seda tõendab 19. sajandil rahvuslikult, usuliselt ja kultuuriliselt ärganud rahva aateline töö tuleviku nimel. Usu üks keskne aspekt on lootus, millele toetus tulevikku suunatud aktiivne eluhoiak.

Sammudes tänasesse

Eeldusel, et elujõu allikate otsimist võetakse tõsiselt ka täna, on rahva elujõu mõistele ühise aluse leidmisel abi ka Põhiseadusest. Vähemalt õiguslikult, sest Põhiseadus on riigiõigusliku ja poliitilise keskustelu telg, mis kinnitab, et
Kõikumatus usus ja vankumatus tahtes kindlustada ja arendada riiki, mis on loodud Eesti rahva riikliku enesemääramise kustumatul õigusel ja välja kuulutatud 1918. aasta 24. veebruaril ...
... mis on rajatud vabadusele, õiglusele ja õigusele, mis on kaitseks /.../ rahvale ning pandiks praegustele ja tulevastele põlvedele nende ühiskondlikus edus ja üldises kasus, mis peab tagama eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade ...
Põhiseadus on orienteeritud rahvale nii riigi rajamisel, staatuse määramisel kui riigivõimu teostamisel. Rahvas ise seab oma riigile sihid ja sõnastab eesmärgid ning rahvas koos institutsioonidega on kohustatud seda eesmärki täitma. Siit tulenevad otsustavad märksõnad.

1. Mis on meie eesmärk?

Mis on üldse eesmärk? Eesmärk on tulevikuline kujund taotletavast, mille saavutamiseks ollakse valmis pingutama. Niisiis on eesmärk rahva püsimine, millega koos püsivad keel, kultuur ja riik ning ümberpöördult.
Eesmärk sisaldab kategooriaid, mille sisu ja rakendus on eesmärgi saavutamiseks otsustavad – idee, usk ja tahe!
- Eesmärgi kui kujundi tunnus on, et tal on kõrge asend väärtuste süsteemis. Õnneks on ta seda ka praegu suure osa eestlaste silmis. Ent kas piisavalt suure osa poolt teadvustatuna, et sellest eesmärgist oma tegudes juhinduda? Eesmärk paikneb mõtte, idee ja ideoloogia tasandil.
- Eesmärgi enda jaoks vastu võtmine on otsus eesmärgile vastavalt tegutseda ja muuta praegust olukorda. Otsuse langetamine eeldab usku ja samas ka kinnitab usu olemasolu. Otsuse vastuvõtmine paikneb usu tasandil
- Eesmärgi teostamine ehk elluviimine vajab järjepidevust ja sitkust, mistõttu otsuse püsiv elluviimine eeldab tahet. Otsustatu elluviimine paikneb tahte tasandil. Tahe on vajalik, et üldse midagi sünniks.
Kui rahva püsimine on põhiseaduse eesmärk ning vabadus ja õigus on tõesti alusväärtused, siis kaasneb väärtuste omaksvõtuga paratamatult vastutus ühiskonna ja riigi kõikidel tasanditel. Otsustav on aga subjektide käitumine, kelle vastutustunnet aitavad suunata eesmärgi teadlikkus ning usk ja tahe kui kesksed isikuomadused. Ilma isikuomadusteta murenevad alusväärtused, hajub eesmärgi fookus, nõrgeneb tahe ja eesmärke ei saavutata.
Tänase kongressi ülesanne on analüüsida olukorda, selgitada negatiivse iibe seisundisse sattumise põhjused ja visandada sellest olukorrast välja juhatavaid teeviitasid.
Statistika näitab halbade harjumuste levimist, nagu kõikvõimalikud sõltuvused, perekondade lagunemine ja nende koguni üldse mitterajamine, sündimuse vähenemine, mille koostoime realiseerubki rahva elujõu vähenemises nii füüsilises kui vaimses plaanis.
See raske teema on samas mitmepalgeline. Mida on vaja silmas pidada rahva elujõu nõrkuse teema avamisel? Ühed kesksed vastuseid vajavad küsimused on:
- Missugused on probleemid ja nende põhjused?
- Kuidas neid põhjusi kõrvaldada?
- Kuidas rahva psühhofüüsilist toonust hoida ja tugevdada ning tagada muutuste püsivus?
Oleme leppinud kokku hoida fookuses rahva elujõudu mõjutavaid tegureid. Neid on mitmeid. Siinkohal rõhutan eesmärgiteadlikkust, usku ja tahet. Kui need on olemas, siis toetavad need omadused sündimuse suurenemist, perekonna püsivust ja terve õhkkonnaga kodu viljakat mõju järgmisele põlvkonnale. Seepärast püüame leida vastuseid küsimustele:

1.1. Mis on meil hästi ja kuidas seda head hoida, kaitsta ning tugevdada?

- Praeguseks ajaks on hakanud hästi toimima riigi ja kirikute koostöös tehtav hingehoid, diakoonia, kaplaniteenistused jõustruktuurides ja hooldusasutustes ning kasvatustöö nendes üldhariduskoolides, kus on ka usundiõpetus.
- Kristlikud lasteaiad ja koolid on end tõendanud turvaliste ja toetavate keskkondadena. Tung kirikukoolidesse näitab, et need aitavad kaasa stabiilse ja terve psüühikaga noorte kasvamisele. On näha, kuidas taas ärkab soov traditsioonilise perekonna ja lastega kodu järele ka kirikuga seni vähem seotud inimeste seas. Kristlikud lasteaiad ja koolid vajavad suuremat tuge omavalitsustelt ja riigilt.
- Õiguse mõiste ja soov toimida ühiskonnas õiguspäraselt saavad kristlusest objektiivse tähenduse ja sisu. Koos sellega kasvab nõudlikkus õiguspärasuse jäele kogu riiklikus elukorralduses.
- Usk omariikluse säilimisse ja arendamisse on veel olemas, ent vajab perspektiivitaju värskendamist ja tugevdamist.

1.2. Mis on meil halvasti, mis on selle põhjused ja kuidas neid põhjusi kõrvaldada?

- Usuliste põhimõtetega inimeste arvu vähenemisega kaasneb rahva elujõu vähenemine, kuna lisanduvad kahjustavad praktikad ja hedonistlik ehk mõnulev enesekesksus. Tähelepanu on vaja suunata nii avalik-õigusliku meedia kui teiste kanalite tegevusele, et nende poolt edastatavad sõnumid ja programmid ei lammutaks moraali, vaid toetaksid elukultuuri aateid kogu inimese elukaare ulatuses sünnist kuni surmani.
- Ei saada aru, et Jumal ei olene inimese arvamustest, ent inimene oleneb Jumala loodud maailma füüsilistest ja moraalsetest seaduspärasustest. Neid seadusi võib küll mõnda aega ignoreerida, aga tagajärjed tulevad. Kui usk on asendunud sõltuvusega paljudest muutuva maailma nähtustest, nõrgenevad ka usust tulenevate eetiliste printsiipide järgimine, sealhulgas vastutustunne. Seda kõike näeme enda ümber.
- Terve ja tervislik arusaam abielust ning perekonnast on lausa seadusandlikult degradeeritud ja töötab negatiivselt. Sündimus aina väheneb ja selle tagajärjed võivad muutuda rahva jaoks ohtlikuks. Võimalik on siiski leida näiteid tervest ja püsivast abielust ning tuua neid esile nii koolides noortele kui meedias kogu rahvale.
- Mõisteruumist tõrjutud tõeotsingud ning selle asendamine pelkade arvamustega vajavad politiseeritusest vabastamist ning asendamist teadus- ja väärtuspõhise platvormiga.

1.3. Mis meil praegu puudub, aga peaks olema? Kuidas saada seda, mis peaks olema?

- Puudub kõiki üldhariduskoole hõlmav usundiõpetus, mis tagab usundite sisu ja toime vähemalt minimaalsegi mõistmise. Sellele saab õppija rajada edasised iseseisvad otsingud, mis võivad viia usuliste leidudeni.
- Puudub huvi ühtse väärtuskasvatuse järele, mille aluseks on kristlik eetika ning üheks sihtsuunaks rahvuslik kultuur ja püsimise tahe. Vaja on nii huvi uut sütitamist väärtuste järele kui ka tahet neid väärtusi rakendada.
- On vaja ühishuvi kui loomingulise protsessi metodoloogiliste ja kontseptuaalsete aluste väljatöötamiseks vajaliku kaadri koondamist ja teaduslik-tehnilise baasi rajamist.

1.4. Mis meie elu tegelikkuses reaalselt on, aga ei tohiks olla? Kuidas sellest lahti saada?

- Levinud vastutöötamine elukultuurile, mille üks tulem avaldub madalas sündimuses, sealhulgas elu lõpetamises enne sündi ehk abordis. Vaja on elukultuuri ja varasemate põlvkondade rõõmsa tavakultuuri teadlikku elavdamist.
- Subjektiveeritud ja relativiseeritud tõekäsitlus. Tõekspidamisi on hakatud vääralt nimetama tõdede paljususeks. See lõhub sideme transtsendentse maailmaga ja pärsib suure (elu)vaate omandamist. Ühiselt hinnatud tõe taotluse asemele on asetatud tõekspidamiste hulga piisavaks pidamine. Kui pataljon hakkab ülesannet täitma ideoloogiaga, et igal sõduril on oma subjektiivselt toimiv kompass, mis näitab individuaalset sihti – kes tahaks siis sellises operatsioonis osaleda või kes saaks seda juhtida? On vajadus uuesti liikuda tõe otsimise juurde, mida ühiselt järgida ja selle abil elu toetavaid tulemusi saavutada.
- Terminoloogia ja mõistete tähenduste tahtlik muutmine on korraga avalik ja ka varjatud vahend, mille abil saavutada eesmärke. Sõna kirjeldab ja määratleb, aga ka muudab reaalsust. Abielule ja perekonnale on vaja anda tagasi nende traditsiooniline ja ülesehitav tähendus.
- Individuaalse eneseteostuse ainutähtsaks pidamine. Vastupidi ootustele võib selle käigus hoopis kaduda inimese eluterve ja päriselt jätkusuutlik „ise“. Veel halvem, kui ühisus ei ole enam väärtus, sest ühtsustunde murenemisega mureneb ka ühiskond. Lõplik kaotaja on aga igal juhul ka iga üksik „ise“.
- Tühistamiste mentaliteet, seda nägime A. Mustoneni, T. Mägi, A. Mäe, A. Pärdi jt näitel. Kaasinimeste kibemeelse ründamise rahvust kurnav mõju on vaja katkestada. Tühistada püüavad tühised inimesed. Niisugune mentaliteet on ohtlik ja aitab tekitada eeldusi kogu rahva ja riigi tühistamisele. Kui on probleemid, tuleb neid käsitleda rahulikult ja konstruktiivselt.
- Elulise sideme nõrgenemine põlvkondade vahel pärsib rahvuslike ideede, elutarkuse ja kogemuslike väärtuste edastamist järgmisele põlvkonnale. Kultuurilised, sh usulised traditsioonid vajavad uuesti elavdamist, neil on ka vaimset-emotsionaalset tervist tugevdav mõju.

2. Missugust tuge saab pakkuda usk?

Rahva elujõud on avar mõiste ja seda mõjutavaid tegureid on rohkem. Ent tulles tagasi sündimuse teema juurde on vaja viidata selle toetamisele. Laste suuremale arvule perekonnas tuuakse sageli takistuseks majanduslik ebakindlus ja üldise avaliku toetuse vähesus. Mõistetavalt nõrgestavad need tahet saada rohkem lapsi ka siis, kui selleks on soov. Ent mis toetab tahet?
Toon esile mõned väljavõtted prof Tõnu Lehtsaare ja dr Heino Noore uurimusest usu toetava toime kohta inimeste toimetulekul.

2.1. Usk ja üksikisik. 

Usupsühholoogilised ja religioonisotsioloogilised uurimused näitavad, et vaimsel/vaimulikul tasandil olemasolevad esmased suhted, nagu Jumala usaldamine,
toetavad inimeste kindlustunnet ja rahulolu ka siis, kui aineline sissetulek on kesisem. Siit tuleneb ka inimestevaheliste suhete paranemise võimalus. Teise tugitegurina ilmnes usukogukonna ehk koguduse toetuse kogemine. Usk ei tähenda probleemide puudumist elus, küll aga kergendab lahenduste leidmist, sealhulgas just usukogukonna toel. Kõik see suurendab usaldust ja positiivset vaadet perekonnale ja eriti laste kasvatamisele.
Usk kujundab jumalapilti ja maailmavaadet ning koos sellega avaldab positiivset mõju probleemide lahendamisele ja eluolukordade aktiivsele parendamisele.
Usk toetab pika perspektiivi arvesse võtmist elus üldse ja pere elus konkreetselt. Usklike peredes oli nõukogude ajal ja on ka praegu Eesti keskmisest rohkem lapsi.
Usk üksi ei taga toimetulekut. Ent usku on kogetud ühe toimetulekustrateegiana täiendavalt teiste ehk üldisemate strateegiate hulgas, võimaldades seega paremat toimetulekut. Probleemikesksele suhtumisele raskustesse lisanduvad tundekeskne ja hoiakukeskne suhtumine. Usk aitab olukordi paremuse suunas mõtestada. Inimlik ühtehoidmine, milles nähakse üksteise vajadusi ja toimitakse vastavalt, toetab ka isamaaliste veendumuste kinnistumist ja sellekohast tegutsemist.
Ut desint vires, tamen est laudanda voluntas. Seega, kui ka tahe on nõrk, aitab usk lisada üksikisiku tahteotsustusele tahtejõudu.

2.2. Usk ja perekond. 

Põhiseaduse § 27 kohaselt on perekond rahva püsimise ja kasvamise ning ühiskonna alusena riigi kaitse all. Kõige elujõulisemalt kasvavad lapsed perekonnas, kuhu nad oma vanematest ehk isast ja emast sünnivad. Seal on neil vanemate ja vendade ning õdede tugi. Rahva elujõu seisukohalt vaadatuna on perekonna ülesehitavaks jõuks ühe mehe ja ühe naise püsiv liit, mis on lastele eeskujuks ning toeks kogu eluks. Viiskümmend aastat tagasi kordas professor Lembit Andresen pedagoogika ajaloo loengutel, et kodus istutatakse lapsele elutarkuse juur.
Niisugusele tuumperele on toeks vanavanemate asendamatu armastus ja elutarkus. See rajab sideme põlvkondade vahel, toetab emotsionaalset stabiilsust ja turvatunnet, istutab lastelastesse arusaama jätkuvuse tähendusest ja kasvatab maast-madalast aega ületavat perspektiivitunnet.
Uuringud ja kogemused näitavad, et usul on toetav mõju perede toimetulekule eluliste küsimuste lahendamisel.

2.3. Usk ja rahvas. 

Esimene reegel on iseenda vaimse ja füüsilise tervise tugevdamine. Teine reegel on ligimese aitamine ja toetamine. Kolmandaks tuleneb siit eesmärgistatud koostöö tegemine ühiskonna kõikides kodanikuühendustes, -kogudes ja tasanditel. Kui üksikisikud, perekonnad ja ühendused oma võimalused liidavad, siis saavad võimalikuks teod, mis lisavad kogu rahva elujõudu.
Tõstan veel kord esile terve mõtlemise ja mõistete selguse tähtsust. Siia lõppu sobib kirjanduslik näide minevikust, mida kordasime teise iseseisvusaja kätte võitmise aastail. Uskuvas ühiskonnas kasvanud poeet Juhan Liiv suutis hoolimata isiklikest hädadest vaadata ettepoole ja kirjutada: Ükskord kui terve mõte, ükskord on Eesti riik.
Me vajame niisuguse hariduse ja kasvatuse toetamist, kus väärtuspõhise mõtlemise alus on mõistete algupära tundmine ja hindamine. Sellele saab üles ehitada selgust taotleva ja kindlustunnet pakkuva diskursuse kujundamise. Rahva elujõu taastamise jaoks on oluline abielu institutsiooni tegeliku tähenduse taastamine, ema ja isa rollide ning lastega perede toetamine nii ühiskondlike hoiakute kui riiklike mehhanismide kaudu.
Rahva elujõud tervikuna saab tuge ja väge nii üksikisikute kui ka tervete, lastega perekondade elujõust.