Eesti II Elujõu Kongress: Kalev Sepp - Keskkond ja kestlik areng

Kalev Sepa ettekanne Eesti II Elujõu Kongressil Tartu Maarja kirikus 29.06.2024

Omavahel seotud kliima-, elurikkuse- ja saastekriisid muudavad meie maailma ning süvendavad lõhede tekkimist riikide vahel ja riikide sees kogu maailmas. Vaesus ja sügav ebavõrdsus, millele lisandub inflatsioon, on põhjustanud elukalliduse kriisi, mis õõnestab meie ühiskondi ja tekitab rahulolematust. Praegune majandussüsteem on toonud mõnedele rikkuse, kuid paljudele karmi hinnaga ning see süvendab iga aastaga planeedi seisundi halvenemist, kolmekordset kriisi ja riske meie tulevikule. Inimkonna ees seisvad karmid valikud rõhutavad vajadust süsteemi muutmiseks, sealhulgas meie majandussüsteemi reformimiseks. Kuid kõik ei ole nii sünge ja loobumine sellest, et ümberkujundamispüüdlusi on raske toetada, ei ole valikuvõimalus.

Käesoleva lühikese kirjatüki eesmärk ei ole anda põhjalikku ülevaadet keskkonnaprobleemidest Eestis või globaalsel tasandil, sest need on üldtuntud ja mitmel tasandil eri olukordades sõnastatud. Peatume vaid mõnel, Eestile olulisel teemal: kohalik tasand, kliimakriis ja looduse seisund. Probleemide põhiolemus on ju selles, et me ei mahu liigina (konkreetsemalt rahvusena) looduse poolt ette antud piiridesse, kui tarbime järjest rohkem ainet ja energiat ning toodame jääke. Vaatamata liiginimele sapiens ei oska me oma tegevusi nimetatud piiridesse tagasi suruda, ülistades jätkuvalt ühekülgselt majanduslikku kasvu ja heaolu.

Lokaalsed väärtused ja kohatarkus

Viimane aeg on tagasi pöörduda lokaalse väärtustamisele, olgu siis tegemist kohalike kogukondadega, kohaliku ringmajandamisega või elukeskkonnaga. Kas see tähendab globaliseerumise vastu seismist? Üldsegi mitte, aga on oluline, et globaalne toetaks lokaalset, mitte ei pärsiks seda. Nimelt on kogukonna elukeskkond sügavalt läbi põimunud kohapõhise teadmusega, mis avaldub tavades, lugudes, uskumustes, töövõtetes jne. Mustrid, kuidas toimetulek kohalikus ökosüsteemis on avaldunud kultuuripärandis, on selgelt jälgitavad. Nagu on jälgitavad ka need seosed, kus eemaldumine kohalikust pärandist tekitab häiringuid keskkonnas.

Üheks oluliseks teemaks keskkonnaprobleemide leevendamisel on kohatarkuse esiletoomine ja kasutamine konkreetsetes situatsioonides. Kohatarkuse all tuleb mõista teadmisi, arusaamisi ja praktikaid, mis on kujunenud looduskasutuse käigus ja mida edastatakse konkreetse kogukonna ja kindla geograafilise piirkonna piires.

Eesti maapiirkondades, eriti äärealadel, nagu saared ja kõrgustikud, on olemas eeldused keskkonnaprobleemide leevendamise viiside leidmiseks kohatarkust kasutades. Neid eeldusi tuleb soodustada eri regulatsioonidega ning võimendada kaasaegsete tehnoloogiate kasutamise läbi. Looduskeskkonna ja pärandi seostega tegelevad Eestis mitmed UNESCO programmid, näiteks Kihnu kultuuriruum, saarestiku biosfääriala ning Setumaa, Võrumaa ja Soomaa vaimse
kultuuripärandi ettevõtmised.

Toimivad ökosüsteemid on iga inimese heaolu alus

Iga inimese heaolu aluseks on toimivad ökosüsteemid, mille panus avaliku ruumi kvaliteeti oleneb otseselt maakasutuse viisidest ning maa omandi- ja valitsemisvormidest (Lõhmus, 2020). Siit lähtub ühiskonnakorralduslik ülesanne – mõista, planeerida ja valitseda ökosüsteemidest lähtuvaid hüvede voogusid ning nende jaotust ühiskonnaliikmete vahel.

Eriti aktuaalne on seda mõista linnaruumi haldamisel. Hoolimata kasust heaolule ja tervisele, teadvustatakse Eestis loodus- ja roheala tervistatavat mõju vähe.

Eesti maakattest moodustavad loodusalad valdava osa, sealhulgas metsamaa ca 51,4% (riigile kuuluv 26,2%), sood 4,6%, põõsastikud 1,5% ja veekogud 5,7% (Raudsaar jt 2018). See üldjaotus on 21. sajandil vähe muutunud, kuid asulate laienemine (riikliku statistika andmebaasi järgi keskmiselt 1000 hektarit aastas perioodil 2002–2017) on üle-euroopalises võrdluses suhteliselt kiire ega vasta Euroopa Liidu pikaajalistele keskkonnaeesmärkidele (Lõhmus, 2020). Üldisemalt on alarmeeriv tagasiminek riikidevahelises keskkonnaalase tulemuslikkuse indeksis (ingl Environmental Performance Index, EPI), mis võeti ökosüsteemide suhtelise seisundi mõõdikuks Eesti inimarengu aruandes 2014/2015 (Terasmaa ja Pajula 2015). Eesti on langenud kümne aastaga maailmas 26. kohalt 48. kohale, sealhulgas ökosüsteemide elujõulisuse puhul 7. kohalt 59. kohale. Eesti tõus inimarengu sotsiaalsetes näitajates on saavutatud ebaproportsionaalselt kõrge ökoloogilise hinnaga.

Keskkonnakriisi lahendid on ühekülgsed. Keskkond on süsteemne ja tervik!

Keskkonnakriis, millel on Eestis ja maailmas palju väljendusi, nagu näiteks elurikkuse kadu, põhjavee saastumine, mulla kadu, põhjavee saastumine, kliima muutus, üleilmsete aineringete muutmine jne. Üldise ja mitmetahulise keskkonnakriisi lahendused kipuvad aga keskenduma suuresti vaid kliimakriisile, mis omakorda keskendub energiavarustuse tagamisele ning püüdele jätkata majanduskasvuga kahanevate ressursside tingimustes nii kaua kui veel võimalik.
Kliimaprobleemist on saamas järjekordne ideoloogia, millel on faktidega vähe pistmist. Selle ideoloogia kohaselt hoiab Eesti ülikiire tegutsemine ära kliimamuutuste mõjud Eestile ning tagab majandusele ka konkurentsieelise. Tegutsejad ei võta arvesse lihtsat tõsiasja, et kliimasoojenemine või näiline energiapuudus ei ole meie probleemide algpõhjus, vaid tagajärg. Vaid tagajärgedele keskendumine on harva tulemuslik, kui üldse. Juurpõhjus on selles, kuidas me toimime ja mille poole oma piiratud ratsionaalsuses püüdleme. Uueks tööstusrevolutsiooniks või rohereformiks või rohepöördeks nimetatu ei suuda lahendada meie ees olevaid väljakutseid, kuni me ei mõista probleemi põhiolemust. Iga uus tehnoloogia toob kaasa uudsed keskkonnaprobleemid. Meenutagem siin kasvõi nanotehnoloogia võidukäiku ja sellega kaasnenud uudseid keskkonnaprobleeme. Ka uued tehnoloogiad jäävad vaid virvatuledeks, kui ei muutu enam kui saja aasta jooksul välja kujunenud maailmapilt ja majandusmudelid. Tehnoloogiad ei saa lahendada probleeme, mille tekke algpõhjused on väljaspool tehnoloogilist valdkonda, seepärast peab tulemuslik rohepööre toimuma teisel tasandil (Maran, 2024).

Kliimakriisi sildi alla mahutatakse Eestis aga kõik oma lemmikprobleemid ja äriideed (Anger-Kraavi, 2023). Unustatakse ära, et kliimamuutuste keskmes peab olema kohalik inimene. Riigi roll on seista oma inimeste heaolu eest nii nagu seistakse looduse heaolu eest. Seda tuleb teha nii kohalikus kogukonnas, riigis kui ka kogu Euroopas.

Proloog

15 aastat tagasi ilmunud raamatu „Üleilmastumine ja globaalprobleemid“ (Valge ja Sepp, 2009) lõpulõigus püstitati küsimus „Kuidas ikkagi saada üle kriisist, muuta maailma võrdsemaks ja õiglasemaks, leevendada üleilmseid keskkonnaprobleeme ja saavutada edu säästliku arengu teel? Pole muud võimalust, kui peame ümber mõtestama ümber mõisted „kasv“ ja „heaolu“, loobuma mõtteviisist, mille järgi majanduslik heaolu ja tarbimise kasv on ainus progressi kriteerium. See nõuab mentaliteedimurrangut. Pole põhjust arvata, et see teostuks kergesti, sest pole teada ühtegi ühiskonda, kus pärast teatava jõukuseastme
saavutamist oleks vabatahtlikult ja teadlikult loobutud edasisest tarbimise kasvust. Ka antud kongress on üheks oluliseks sammuks, selle pikal ja väga vaevalisel mentaliteedimurrangu teel.